On levinud arvamus, et töötamiseks kolimisteenuste valdkonnas läheb vaja palju toorest jõudu ja vähe mõistust, seda võib teha igaüks ning eelnevalt koolis pole vaja käia. Adduco Tallinna ja Harjumaa piirkonna müügijuht Andre Kütt põrmustab enamiku neist väidetest ja nendib, et sobivast tööjõust on neil pidevalt suur puudus, seda vaatamata palgatasemele, mis ületab Eesti keskmist.
“Kui muud tööd ei leia, lähen kasvõi toidupoe kassapidajaks,” on kulunud väljend, mida kasutavad inimesed, kes tegelikult kunagi sellist tööd teha ei kavatse ja pole vist kunagi ka selle töö olemusse süvenenud?
Jah, olen kuulnud. Koristaja, kojamees, neid ameteid on veel, millesse tihti pealiskaudselt ja üleolevalt suhtutakse. Süübimata töö sisusse pannakse ka kolimisteenus eelnimetatud ametitega ühte patta. Kaubandusvaldkonna töötajaid on kutseõppeasutused koolitanud juba ammu. Koristajat nimetatakse tänapäeval puhastusteenindajaks ja ka see on amet, mida õpitakse koolis. Kolimisteenindajaks paraku kusagil Eestis veel õppida ei saa, kuigi meie vaatenurgast vajadus selleks oleks. Suurimaks komistuskiviks töös saab kolija füüsiliste omaduste asemel tihti hoopiski esmatasandi klienditeenindus ja -suhtlus.
Siiski, mis saab selles töös nii keerulist olla, klient näitab kastid kätte, tassid need kaubikusse ja viid need sinna, kuhu vaja?
Oleks see vaid nii. Kolimine puudutab inimesi tihti emotsionaalselt vägagi lähedalt, eriti siis, kui tegu on koduse vara kolimisega. Kolimisteenindaja tööst väga suure osa moodustab nõustamine, tihti ka rahustamine või täiendav kindlustunde tõstmine. Väga head suhtlemisoskust läheb vaja ka selles töös, vähemalt meile Adduco’s on selline lähenemine edu toonud.
Millistele kohtadele aga tööjõudu napib ja milliste valdkondadega te inimeste pärast konkureerite?
Valdavalt on meil puudus ikkagi kolijatest, neist kes töötavad eesliinil, teevad reaalselt füüsilist tööd ja puutuvad töö käigus otseselt kokku ka klientidega. Selleks, et meil ametiredelil tõusta, tuleks alustada kolija ametikohast, sest isegi eelneva kogemuse olemasolu pole meie silmis kindlaks garantiiks. Kolimisfirmade teenuse tase ja töökäekiri on tihti vägagi erinev.
Tööjõu pärast konkureerime kõigi valdkondadega, kus kaadriotsingut sihitakse vähemalt rahuldaval suhtlustasemel eesti keelt kõnelevate, alla keskea jäävatele meesterahvastele. Enim kaotame tööjõudu ehitussektorisse, laondusesse ja piiri taha, kus asutakse tööle ilmselt sarnastes valdkondades. Vähemalt Eesti kontekstis jääb mulle tihti arusaamatuks, miks kolimisvaldkond näiteks ehituse vastu vahetatakse, meie töö on vaheldusrikas ja tavapärase töökoormuse, 160 tunni puhul kuus, teenib kolija 1000-1500 eurot kuus puhtalt kätte. Seni pole meil tekkinud probleemi, et pole tööd, puudu jääb ikka töökätest.
Kuna kolimisteenindaja ametit üheski koolis ei õpetata, pole ilmselt haridus kolimistööle kandideerimisel kuigi määrav, mingid oskused või isikuomadused ikkagi ju on?
Jah, meile saab tulla täiesti puhta lehena otse koolipingist ja mingit elukutset omamata. Varasem töökogemus kolimisfirmas tuleb kasuks, kuid reaalselt leiame selliseid inimesi haruharva. Väärtustame kõrgelt just isikuomadusi — head suhtlemisoskust, meeskonnatöö võimet, pingetaluvust, paindlikkust ja head kohanemisvõimet muutuvas olustikus. Võimaluse kolimisvaldkonnas karjääri teha annab kindlasti võime näha tervikpilti ning mõelda raamidest välja. Ülesandeid, millele tuleb läheneda loovalt ja olukordi, millele on vaja leida parim lahendus kohapeal, tuleb meie töös ette absoluutselt iga päev. Koos keskmiste füüsiliste eeldustega on eelnimetatud omadused ideaalse kolija komponendid.
Tiibklaveri viimiseks liftita kortermaja viiendale korrusele piisab tõesti vaid keskmisest füüsisest?
Jah, täiesti lahendatav olukord, kus pole alati vaja rakendada toorest jõudu, kuigi sellest ei saa alati mööda. Meil on hingekirjas näiteks 60-70 kg kaaluvaid mehi, kes kolivad 300 kg kaaluvaid pianiinosid kahekesi treppidest üles-alla. Abiks on mitmeid vahendeid ja seadmeid, mis annavad kolijale võimaluse end tublisti säästa. Kasutame erinevaid kärusid, kolimisrulasid, kolimistrakse, tõstukeid, rullikuid jms. Siin tulebki mängu nutikus, sul on objektil kaasas terve rida abivahendeid, kui viitsid mõelda, valid neist õige ja tood klaveri turvaliselt viiendalt korruselt alla, kui ei viitsi mõelda, lähened toore jõuga ja riskid. On ju üsna kulunud ütlus: „Kui jõudu on, siis mõistust pole vaja“.
Kas töö kolimisfirmas on amet kogu eluks?
Meie Adduco’s mõtleme nii. Ettevõttes on mitmeid alamharusid kuhu liikuda või ameteid millele spetsialiseeruda. Alustatakse reeglina ikkagi kolijana, kuid sõltuvalt isikuomadustest ja oskustest liigutakse varem või hiljem edasi objektijuhiks või tiimipealikuks. Järgmiseks tasemeks on koolitaja-, logistiku- või müügitöö, kuid ka see pole lagi. Partnerluses või tütarharu juhtimises pole midagi utoopilist, kõik sõltub sellest, kuidas panustad ettevõtte arengusse.
Me soovime murda müüti, et kolijaks on päevinäinud kaubikuloguga suvalised juhutöölised, kelle puhul pole kunagi mõtet rääkida professionaalsusest, soovime tõsta ka kolijatöö ihaldusväärsete ametite hulka.
Ilusad sõnad, aga mis täpsemalt peaks kolijatöö vähemalt Adduco’s võrreldes muude valdkondadega niivõrd atraktiivseks muutma?
Ma ei oska kohe nimetada valdkonda, kus oleks sama vähe rutiini kui kolimisteenuste puhul. Iga päev uued kliendid, inimesed, kellega suvalises muus töösituatsioonis nii pikalt vestelda ei saaks. Siit omakorda iga kord erinev taustainfo, mida edaspidises töös rakendada. Uued objektid ja kohad kuhu muidu ei sattuks. Välislähetused üle terve Euroopa, mis tihti sarnanevad rohkem autoringreisile kui tööle, kuid palk muudkui tiksub. Me väärtustame oma kolijaid väga, sest nad on meie ettevõtte eesliiniks ja visiitkaardiks suurepärasele teenusele, mida pakume.
Tahad proovida? Võta meiega julgelt ühendust!
